Miniatuursete rikkevoolukaitselülitite arengulugu

1924. aastal leidsid Hugo Stotz ja Heinrich Schachtner koostöös maailma esimese moodsa termomagnetilist tehnoloogiat kasutava minikaitselüliti ning said patendi.

Hiinas töötati 1960. aastate lõpus välja esimene vooluga{0}}käitav elektrooniline jääkvooluseade (RCD) (pealüliti DZS-20). 1970. aastate keskpaigas- kuni-lõpuni loodi edukalt DZ15L-seeria elektromagnetilised RCDd. 1980. aastateks olid saadaval sellised mudelid nagu DZL16, DZL18, DZL118, DZ12L, DZL33, DZL38 ja DZ10L, millest enamik olid praegused{20}}juhitavad elektroonilised (integraallülitused) RCD-d. 1980. aastate keskel võeti kasutusele Saksa ettevõtte F&G tehnoloogia, mille tulemusel hakati tootma FIN-tüüpi (ilma ülekoormus- ja lühisekaitseta) ning FI/LS-tüüpi (ülekoormus- ja lühisekaitsega) RCD-sid. 1990. aastatel võeti kasutusele arenenud välismaised tehnoloogiad, mille tulemusel töötati välja ja toodeti rikkevoolukaitselüliteid (RCCB), nagu VigiC45EIE (elektrooniline), VigiC45ELM (elektromagnetiline) ja VigiNC100.

Kaasaegsed miniatuursed kaitselülitid ei ole muutnud mitte ainult elustiili, tagades elamute turvalisuse, vaid toonud ka elektriohutuse kõikidesse ühiskonnasektoritesse, alates ärihoonetest ja tehastest kuni raudtee infrastruktuuri ja andmekeskusteni. Paljude ajalooliste hoonete üle maailma, nagu Kinderdijk Amsterdamis ja Aacheni katedraal Saksamaal, on elektrisüsteeme uuendatud kompaktsete kaitseseadmetega, näiteks kaare rikke tuvastamise seadmetega (AFDD), mis integreerivad rikkevoolu- ja liigvoolukaitset (RCBO).